Agatha Christie "Kõver maja". Valter Vois

Kõver maja
Agatha Cristie
 

   "Kõver maja" oli suhteliselt hea raamat. Selle all mõtlen ma seda, et seda oli küll huvitav lugeda enamus ajast, aga ma olen ka paremaid raamatuid lugenud. Muidugi oli see minu jaoks üks esimesi krimiromaane kuna mulle meeldivad seikluslikumad ja fantaasiarohkemad raamatud palju rohkem.
   Raamatu algus oli ilus ja rahulik, Charles armastas Sophiat ja "elu oli kui lill". Ühel päeval pidi minema Charles sõtta ja kui ta tagasi tuli (kahe aasta pärast) siis oli Sophia vanaisa tapetud. Ma muidugi arvasin, et nüüd läheb raamat hästi huvitavaks, aga kus sa sellega. Järgmised 100 lehekülge olid täis igavat uurimustööd. Vahepeal läks muidugi huvitavaks kui nad said midagi teada, aga see ei aidanud neid mitte kuhugi. Muidugi terve selle aja, mina kui lugeja kahtlustan ka ühte inimest, siis teist inimest ja siis juba kolmandat, aga ega ma selles väga hea ei olnud kuna lõppkokkuvõttes olin ma juba mitut inimest süüdi mõistnud, aga mitte kunagi just seda õiget. Võibolla selle pärast, et potensiaalseid mõrvareid oli üle kümne ja et mõrvariks osutus laps, keda polnud isegi raamatus keegi kunagi kahtlustanud, aga eks see üllatusmoment vist krimiromaanide kroonjuveel olegi.
   Mõne raamatuga on nii, et leiad mingeid seoseid endaga, oma sõpradega või lähedastega, aga selle raamatuga küll midagi sellist ei juhtunud. Tõenäoliselt selle pärast kuna ma ei tunne kedagi kes oleks detektiiv või mõrvar. Ise ma ei kavatse saada ka detektiiviks, ning seetõttu julgen ma öelda, et seosed minu ja selle raamatu vahel puuduvad.
   Seda raamatut soovitaksin ma kindlasti inimestele kellele meeldivad krimiromaanid ja inimestele kellele meeldib lugeda. Mina annaksin sellele raamatule 7 punkti 10-st.

Agatha Cristie, Kõver maja, Varrak, 2015, lk 200